Kordaläinud kordetrenn :)

Võtsin Saale peale ja põrutasime talli. Alguses kohe läksin tšekkasin uued hobused üle. Siis poni valmis. Mõtlesin kordetada ja lõpus külgratsmetega natsa teha. Siis avastasin, et sedelgat pole, olin selle vahepeal juba autosse jõudnud tassida. Aga auto oli seekord teise talli ees :P Niisiis läksime poniga maneežiuksele ja palusin hoida kuni toon. Polekski kohe kordetama saanud, sest 2tk oli ees juba.
Kordetasin tagumises ääres seekord. Ponil oli päris kõva jooksutuju! Väga palju pakkus ise galoppi ja siis muudkui jooksis ringiratast. Vähemalt sai oma liikumispuudujäägid tasa teha :) Lõpuks oli ta mõnusalt lahti jooksnud ennast ja tegin ka külgratsmetega. Jooksis päris kenasti, jäin täitsa rahule. Pidin pikemalt maha jalutama, kuna kordetrenn tuli (poni soovil :P) pikem kui ma kavatsesin ja ta oli veits niiske.
Järgmised korrad peab ka kindlasti kordetama, eriti kui ratsutama minna. See mõjub hästi praegu. Poni saab omas tempos ennast soojaks joosta ja ma ei saa midagi ära vusserdada.
Mõnusalt kevadine ilm oli juba, nii soe :) Vett oli igal pool nii et tapab aga kookisin oma ratsakummikud jälle välja ja hea kuiv sulistada :D
Canarial on kapjadega sama asi mis Trummil - kahekordne kabjasein :S Lasen praegu selle veel ära värkida, aga peale võistlusi peaks rauad panema. Et vahe sügavamaks ei läheks, Kubre soovitab. Peaks olema pinnasest, et kivikesed lähevad vahele. Eks näis.
Ja lõpuks: meetrise vöö otsingud hakkavad jälle peale :D

Läheb hullemaks :D

Hoiatus: tegu on hilisõhtuse vaimuelavushetkega, seega on siin monoloogid, mõttearendused, filosoofiapahvakud, vaimuvälgatused, analüüsid - te ei pea ennast sellega koormama :P

Okei, täna, märtsi eelviimasel päeval, käisin jälle ratsutamas. Kordet ette teha ei viitsinud. Vale valik. Ponil oli suht pea laiali otsas. Trenn läks sitasti. Panin 2 paari ratsmeid: suuliste külge ja kapsli külge - et ma teda asjatult suust ei tiriks vaid et surve hajuks ka ninale. Korra tegi ka mingeid kohapeal galopisamme, mõtlesin et nüüd hakkab alla viskama või midagi. Aga sõitsin edasi ja poni jooksiski edasi. Hea, et sellest olukorrast välja tulime, halb, et selline olukord üldse tekkis! Galopis vahepeal läks ähmi täis ka, õnneks minema ei tõmmanud vms vaid eeskujulikult kuulas ka minu aitamisvõtteid(seda sõna tasuks juurutada).
Asjad ei tulnud üldse nii välja nagu ma oleks tahtnud. Kuigi paremale sõitmine tuli selles suhtes paremini välja, et ma jälgisin spetsiaalselt oma õlgade suunda ja mõtlesin ekstra Müseleri kaarsõidufaasidele. Lisaks aitab, kui mõelda, et tahaks õlad ees sõita. Lisaks suutsin tähele panna, mida ma ise valesti tegin. Selleks ei pea olema mingi selgeltnägija. Hobune ütleb oma osa läbi selle, et harjutus ei tule välja nagu loodetud. Siis mõtleb ratsanik, mida ta just tegi, analüüsib ja proovib paremini. Ja eksperimenteerib ja tunnetab hobust ja sadu kordi analüüsib ja jõuab mingitele järeldustele. Antud juhul siis leidsin, et kasutan pigem paremat ratset ja säärt veidi valesti(muidugi ka hobune on ühele poole kõver ja "raskem") ja seega läheb ka tasakaal veidi paigast ära. Vahepeal jääb parem käsi lukku, mis on ekstra halb. Näiteks üleminekul galopist traavile. Ja sellega läheb omakorda hobune pingesse ja kõverasse. Ühesõnaga ennast tuleks rohkem lõdvestada ja jälgida. Rohkem sääri, vähem käsi.
Teine suur asi on, et ma nõudsin liiga ruttu liiga palju. Liiga raskeid asju liiga kiiresti. Endal hobune 2 kuud seisnud... Tuleb töötada põhialustega! Sõita nagu noore hobusega. Ma tean, mida mu hobune oskab ja ma tahan seda kohe saada. Kiirustamine on alati ja alati olnud üks suurimaid vigu, mida üldse teha saab, ja mitte ainult ratsutades. Mul on raske "käsitseda" teda õrnalt ja ettevaatlikult kui ma tean, et ta mind ega aitamisvõtteid ei karda. Seega keerasin ma siis meie ilusa uue alguse veidi perse.
Peale trenni lõppu olin ma nii masenduses. Et kuidas ma sain oma nii toreda poniga niimoodi käituda. Keegi võiks karjatada keset trenni, et "Tunneta hobust" "Ära suru hobust raamidesse" "Sõida ettevaatlikumalt" "Taaskehtesta põhialused" "Võta hobune aitamisvõtetesse" jne jne jne. Kuna kõrvalt niikuinii poole vähem näha on, tuleb see töö siiski ise ära teha("Sul läks sitasti? Kõrvalt oli küll jumala OK.."). Ühesõnaga mõte tööle. Samas hoiatatakse mind ülemõtlemise eest, mida ma kindlasti teinud olen(äkki ka nüüd üle võimendanud situatsioone?). Kuid ma ei taha niisama sõita, ma tahan ideaali! Katsetan, kuidas selleni jõuda. Läks metsa, järelikult oli tee vale. Kõige hullem oleks samamoodi edasi teha ja siis hobust kiruda, et loll lehm. Hull on ka ennast kiruma jääda, sest sõiduvõtted ise ei muutu, neid tuleb muuta! Kui asi ei toimi, tuleb midagi teisiti teha.

Õhtul sai mõeldud veel külgratsmetega kordetamise kasulikkusele või kahjulikkusele. Nende suhtes soovitaks alati skeptiline olla. Need pole midagi head, liiga jäigad, ei sobi galopitööks, liiga piiravad, suruvad raamidesse, mõjuvad läbi valu jne jne jne. Kokkuvõttes sai jõutud sinnani, et neil on ainult üks väike hea asi kogu selle "kõrvalmõjude" krempli kõrval - võtavad vastu tagant tulevat energiat. Külgratsmed ei ole asjad, mida kasutada noorel hobusel. Liiga palju neid ratsme taga olevaid hobuseid niigi. Noor hobune ei oska ennast kanda, kordering on niigi raske joosta talle, külgratsmed mõjuvad halvasti(kõige hullem on rulli tõmbamine välise "ilu" nimel). Pikkus peaks niigi olema selline, et kui hobuse pea on vertikaalis, on külgratsmed lõdvad. Vahel öeldakse, et siis pole neil mõtet - just siis ongi! Just siis nad võtavadki veidi vastu tagant tulevat energiat ja aitavad veidi tagaosa tööd juurde lisada. Samas suudab nii kaasa töötada vaid hobune, kes ratsa sama asja juba oskab. Ja kes ratsa juba oskab, sellega ratsutatakse(kui just ratsanike luid ei murta). Ja seega polegi neid vaja! (Samal põhimõttel öeldakse: libisevaga oskavad sõita vaid profid aga neil pole seda vaja.) Et vaielge vastu või ärge vaielge - parem ärge vaielge, sest vahet ei ole niikuinii. Selle üle võibki vaidlema jääda, igal asjal on sada tahku. Ma võiks õigustada erinevaid vaatenurki, kuid omast arust valisin kõige arukama...

Nüüd ma tunnen ise ka, et olen ülemõelnud ja lisasin algusesse hoiatuse :-)

Mis edasi sai? Leppisin Anne-Liisiga kokku, et lähen ka reedel Elleni trenni. Et saada selliseid kommentaare, et kuidas kohtunikud kõrvalt näeksid. Ettevalmistus võistlusteks. Väike Ronnu tuli ka maneezi, nii nunnu :) Kojusõidul suutis Saale õnneks mu tuju jälle normi tõsta, et ma polnudki trennimasekas kui koju jõudsin :P Reedel tuleb igatahes kardinaalselt teisiti sõita. Vahepeal ma parem ei ratsutagi. Igale mõõnale järgneb tõus ja elu on nii ilus, kui ilusaks see mõelda :) Head ööd!

ps. Poni energilisuse põhjuses saan ka kindel olla nüüd - silo. Küllap nüüd treeninguga jääb uimasemaks.

Teeme trenni

Täna oli poni veel koplis, kui sinna jõudsin. Tõin ta siis tuppa ja võtsin märja rõveda tekikese ära :D Puhastada polnudki midagi, niiet varustus peale ja maneeži. Alguses pidin ootama, sest juba 2 kordetajat oli sees, aga mitte kaua. Kahjuks olin piitsa koju unustanud(võtsin parandusse) niiet selle võrra oli juba halvem. Üldse tahtsin kuidagi kiiremini teha ja kordetamine läks veits metsa. Poni jooksis küll aga üldse mitte nii ilusti nagu ma oleks tahtnud. Lõpus jälle natuke külgratsmetega ka, siis tegi galopis natuke rallit ka :P
Siis läksin tribüüni äärde kordet jms ära panema ning küsiti vana mu poni on ja öeldi, et silmade järgi ütleks et poole noorem :D Ega nii ongi, kui krõps käib on tal pea püsti ja silmad punnis ja nägu selline, nagu tahaks midagi "pahatahtlikku" teha :D Saalegi ju vaatas ponile näkku ja ütles ei, kui mul Trummi kellegagi kordetada oli vaja eelm nädal. Kordel ta pole ka just kõige stabiilsem/rahulikum olnud, kui teised vaatama sattunud on, ja nii võibki jääda mulje, nagu noort hobust kordetaks ja esimesi kordi selga läheks :P
Igatahes siis ratsutasin. Seekord ratsariietes, steki ja väikeste kannustega(jep - ponipiinaja in action again, kuid talle pole need võõrad ning me harjutame siiski koolisõiduvõistlusteks(kus on kannused kohustuslikud) ja käe tõttu treenin ratsa minimaalselt). Kõigepealt sõitsin vasakule. Tundsin, kui hea on sõita ikka ratsastatud hobusega. Lähed selga, küsid ja hobune teeb. Mitte ei uju niisama mööda platsi ringi. Trumm oli mõnusalt ümar, sirutas ette-alla. Ajasin ta suht energiliselt jooksma, ei teagi kuidas kõrvalt välja nägi. Ainult galopis ei taha eriti ratsme järele sirutada(nõuandeid??). Kui parematpidi tegema hakkasin, tulid poolpeatused meelde :P Neid oli siis vaja. Paremale oli palju halvem. Ei painutanud ennast eriti ümber sisemise sääre(nõuandeid??) ja seega reageeris paremale ratsmele ka veidi valesti. Ma ei tohiks seda sisemist ratset peaaegu üldse võtta, muidu ta võib sinna peale toetuma hakata. Samas tahan ma teda kuidagi korrigeerida, kui ta pöörde sirgelt võtta tahab aga sääre peale piisavalt ei painuta(Müseleri järgi: välimine ratse kontrollib kiirust, sisemine painet). Seekord pakkus ka ratsa traavi asemel galoppi parematpidi. Ei tahtnud temaga eriti jamada seega lõpetasin ära. Tagumist äärt kartis nagu ikka aga ei hakand sinna ronimagi, paar korda vb proovisin.
Pärast võtsin varustuse ära ja lasin tal maneežis püherdada, nii nautis :) Siis sadul peale, kabjakesed liivast puhtaks ja teise talli. Tagasi minnes sai korra maast elektrit ka jälle :P Tallis pakkusin "kapsast" ka talle, ahnitses täiega aga siis sülitas välja :D Enamusele ei maitsenud, kellele pakkusin. Siis tulimegi Saalega tulema.

Lõpuks ometi ratsutasin :)

Kõigepealt teisipäevast: käisin tallis suht käbe. Jalutasin poniga maneezis ja veits kordetasin päitsetega. Aga ta oli jube uimane millegipärast ja ei tahtnud joosta. Galoppi tegi ka üliaeglast neljataktilist :D Rohkem siis ei kiusanud, rahvast oli ka palju.

Neljapäeval kordetasin poni täisvarustuses. Oli päris ärevil, hüppas õhku jne. Traavis proovisin teda koguaeg niimoodi jooksma ajada, et vähemalt jälge astuks. Parematpidi pakkus koguaeg traavi asemel galoppi. Siis tegin natuke külgratsmetega ka. Lõpus hakkas parematpidi ette-alla sirutama (Y).

Reedel ehk täna panin jälle täisvarustuse. Kordetasin päris pikalt. Nõudsin jälle jälge astumist ja see toimib, sellest on kasu. Hakkas tagumist otsa kasutama ja kordel töötama. Paremale pakkus jälle traavi asemel galoppi :D Aga siis avastasin ühe kindla koha, kus ta seda pakkus ja hakkasin seal juba ennetavalt "traaaaviiiii" ütlema ja sellest oli kasu, jättis järele :D Siis tegin natsa külgratsmetega ka. Seekord töötas juba päris eeskujulikult :) Pean sõnad tagasi võtma, et mu ponile on abivahendid kordel mõttetumast mõttetumad. Lõpuks saab asja ka :D Mitte, et ma selles mingit uut treeningvahendit näeks. Vaid siiski ainult siis, kui millegipärast ratsutada ei saa. Niisiis oli kordel energiline ja tubli. Ja siis läksin selga! Võtsin julguse kokku ja tegin ära :D Poni oli paks nagu emalaev :P Ok-ok lihtsalt kõht alla tulnud aga sadulas oli mõnusalt tunda seda :D Alguses oli täiega selline tunne, nagu roniks esimesi kordi noore hobuse selga :D Aga hea on see, et teda reeglina ei huvita, mis või kes tal seljas on, niiet ta ei karda ratsanikku seljas. Natsa passis, et ma nüüd vahetasin asukohta aga see oli ka kõik. Proovisin energilisemalt sõita kui varem ja ma usun, et oli parem. Eriti pikalt ei teinud, kuid proovisin galoppi ka ikka :P Poni oli tubli, jooksis heas kontaktis ja töötas kaasa. Taha äärde ma igaks juhuks ei sõitnud :D Lõpus jalutasin sammus läbi paar korda. Esimene kord aeglustas ja ajas silmad punni ja tõmbus pingesse jne. Teisel korral nõudsin välimises paindes sammu ja oli parem. Liikumine oli palju "põrkavam" kui ma mäletasin :D Ta ongi kõige liikuvama seljaga eestlane keda ma üldse kohanud olen. Ma ei tea, kuidas ma 17.aprill täisistakut sõidan 8-) Eks näis, mis saama hakkab. Ellenit(Vatsel) kohtasin ka, ütlesin et ma sooviks enne võistlusi vb paar trenni :D Loodame siis, et ponil jätkub kannatust mind kanda. Täna oli ta igatahes täitsa tubli :)

Maneeži minnes(läbi õue ühest tallist teise) hüppas poni täiega õhku, hakkas paanitsema ja passis nagu kummitust vaataks :D Nagu tõsiselt, ma ei saanud üldse aru, mis juhtus. Siis aga hakkasin mõtlema, et äkki elekter. Ja nii oligi. Kuulsin, et Dollik oli ka samas kohas ehmatanud. Ja jõudsime järeldusele, et hobused said maa seest elektrit. Tagasi läksin sama teed pidi. Valisin küll kõige kuivema tee kuid poni sai kaks surakat ikka. Vähemalt sai testitud, et saabki maast elektrit :P Mina ei saanud. Täpselt selle koha pealt on elekter tee alt veetud teiste koplite juurde, ju siis on miski oma aja ära elanud vms. Siis sai kõiki hirmutatud/hoiatatud tallis, et ringiga läheksid. See oli tegelikult päris naljakas, kuidas poni minnes passis kummitust :D Tegelt ta ei saanud ise ka aru, kust see laks tuli, otsis täiega. Päris rets ehmatus ikka kui lambist elektrit saab.

Pärast tallis panin palsamit ja kammisin saba-laka läbi. Ja nühkisin kummiharjaga hunniku villa maha. Ja jalutasime natsa õues, kevadine ilm oli, kuigi külm :)

Kasemäel +ponil ratsanik seljas

Kõigepealt läksin Kasemäe talli külla. Vaatama, kuidas Mia Izmailiga toimetab. Pani seal valmis ja sättis rihmakesi jne :D Jube suur hobune ikka, jalad ka poole jämedamad kui minu ponil, ise sporthobune, noh läti sporthobune :D Andsin siis neile trenni veits. Loomult oli ruun jube tuim, ei osanud surve eest ära minna jne. Vahepeal tegin veits käe kõrval tööd, paistis et oli kasu. Põhiharjutusena tegid serpentiine. Harjutasid veel üht-teist ja saigi trenn läbi. Siis püherdama, puhastusse ja kõik.

Edasi läksin Rahulasse poni juurde. Tõin ta koplist ja panin valmis. Jällegi sadula ka.Kordetasin teda niisama, reageeris jälle häälele hästi. Ainult parematpidi ei tahtnud traavis hästi sammu venitada. Tegin mõlematpidi palju üleminekuid jne. Külgratsmetega tegin hästi vähe. Siis ütlesin Saalele, et noh, mul on vabatahtlikku vaja :D Alguses ajas vastu, lubas kellegi teise otsida. Aga kuna kedagi teist võtta polnud, pidi ikka ise sinna selga ronima :D Ma tahtsin lihtsalt harjutamiseks kordetada teda ratsanikuga, külgratsmed jätsin peale. Ütlesin kohe, et ta ei tee midagi pahatahtlikku ja ei teinud ka. Saale siis ratsutas temaga sammu-traavi ja ma hoidsin kordet. Testis pidureid jne :D Siis talli, varustus maha ja poni sai oma lõunat nautima hakata. Jäin temaga täitsa rahule :) Tallis lasin veel palsamit ka ja kammisin saba-laka läbi üle pika aja.

Siis tulime tulema. Tõin oma tekihunniku ka koju, mis boksiäärel vedeles :D Hortesest läksime ka läbi, ostsin kassile Royal Canini krõbuskeid, olid kallimaks läinud :P

Tubli poni +kordetamisest

Laupäeval otsustasin õhtul, et jõuan küll veel tallis ära käia. Kuskil 7 ajal hakkasin minema. Kätlin ja Dollik olid just trennist tulnud. Päeva saavutus oli see, et ma sain oma sadula kätte ülevalt puu pealt :D Ehk ma sain oma alles paraneva luuga juba oma 10 kilost sadulat tõsta(talli raskeim? :P). Panin ponile ka oma uued tagumised lühikesed kaitsmed, õnneks sobivad. Läksime siis läbi õue teise talli ja maneeži. Seal oli ka üks inimene aga ta läks kohe ära ja siis jäimegi täitsa üksi. Maneežis õnneks esimesed tuled põlesid, et pidanud ise põlema panema. Kordetasin poni sadula ja külgratsmetega. Õigemini kõigepealt niisama ilma. Niiii mõnus rahulik oli, kui kedagi polnud. Vaid mina ja poni. Ta sai nii hästi minule keskenduda. Kuulas häälemärguandeid super hästi. Võisin täiesti tuimalt keskel seista ja mis sõna ütlesin, seda poni kohe tegi :) Isegi sammust galoppi läks ühe tuima sõna peale, tubli poni! Tema lemmiküleminek on muidugi traavist sammu :D Kui ta ärev pole, siis ei kulu tal sekundi murdosa ka mitte, nii kiiresti on juba sammus :D Ma ei jõua käsklustki välja öelda, kahe esimese tähe peale juba reageerib :P Siis tegin veitsa külgratsmetega ka. Korde on mul muide päitsete küljes, et ma niisama teda suust ei peaks mõjutama. Tegelikult olen ma isegi pahane enda peale, et ma juba kolmandat korda külgratsmetega kordetamist proovisin. No mille kuradi pärast seda vaja on? Ma olen koguaeg suht abivahendite vastane olnud, sest hobused toimivad ka ilma. Kordetamine on üldse üks kahtlase väärtusega asi. Minu ideaalmaailmas on see õigustatud vaid siis, kui hobune ei saa oma energiaülejääke muud moodi välja elada(mis on inimese süü, kõik on) ja kui mängu tuleb ratsaniku ohutus(hobused on meil ju reeglina ratsutamiseks ja siis tuleb vahel ohvreid tuua). Kuna kedagi polnud, sain maksimumringil kordetada. Seegi hea, vaja neid jalgu siis väiksel ringil koormata. Külgratsmetega kordetamine on mu meelest suht mõttetu hobuse raamidesse surumine. Ta ei saa ette-alla sirutada vaid pea on suht sundasendisse pandud. Oleneb muidugi kui tugevalt kinni panna ;) Rulli tõmbamine on lihtsalt vastik, seetõttu teen pigem pikemate külgratsmetega. Teine asi on see, et neid ei saa järgi anda ega midagi, need lihtsalt on nagu on. Ja hobuse pea teatavasti sammus ja galopis liigub nii, et ratsanik peab koguaeg kätega kaasa liikuma, traav on stabiilsem. Ma ei tea, miks ma külgratsmetega kordetanud olen, kas sellep, et teised ka nii teevad. Vist selle pärast, et ma loodan, et äkki see aitab kuidagi hobust eelseisvaks tööks ette valmistada vms. Nimelt mul plaan 17.aprill koolisõiduvõistlustest osa võtta. Seetõttu ma järsku ratsahobusetreeningule üle läksingi. Kõik oleneb tegelikult sellest, mis poni ratsutamisest arvab. Enne õnnetust polnud ta just kõige taltsam :D:D:D Tegi natsa pro skill küünlaid ja muid imelikke asju. Ehk puhkus ja uus algus tagavad ka vigade paranduse treeningus(kuigi mulle on ikka segane, miks ta nii veidralt käitus, aga see selleks). Igatahes liikus ta kordel mõnusalt pika sammuga(nii pikaga kui tema ponilik õmblusmasinasamm ja pikk keha võimaldavad..) ja ma jäin temaga täiesti rahule. Tekkis isegi kiusatus selga ronida aga õnneks ma seda ei teinud :P Lõpus jalutasin temaga ka sinna kahtlasesse tagumisse äärde, seal oli pime ka nüüd. Aga poni usaldas ja tegi probleemideta ringi ära. Passis niikuinii ka, aga polnud närvis :) Siis jätsin ta lahtiselt maneeži ja talli vahelisse ruumi ja käisin kustutasin maneežituled ära. Ootas kenasti ühe koha peal :)

ps. Kas teil läheb ka tagumiste kaitsmete vahele liiv? Critsil läks ka, mind nii häirib see...

Niitväljal

Täna läksime kõigepealt Rahulasse. Võtsin poni koplist, lasin ta platsile lahti ja jooksutasin. Tegi oma galopikiirendusi suht palju, sai ennast tühjaks joosta jälle.

Siis põrutasime Niitväljale Critele külla. Mära oli parasjagu koplis aega veetmas.

Kui me riietusruumist tagasi tulime, toodigi ta just sisse. Niisiis sai Laura teda puhastama hakata. Õigemini talvekarva maha nühkima hakata :D Seda tuli lihtsalt meeletult. Siis tõi Uudekas sadula ja panime valmis märapunni.
Maneežis oli üllatavalt palju rahvast. Uudekas alguses kordetas veits ja siis ronis selga. Trenn läks päris norm. Suht harjumatu oli Critsi ratsaniku all vaadata :)

Vahepealne aeg

Nonii, nüüd ma pole nädalakese jälle kirjutanud. Võtame siis vahepealsed sündmused kokku:

Laupäeval, 14.märts, toimus siis meie tallis koolisõidu karikaetapp. Võistlejaid oli palju, kuskil 60, niiet isegi ära tüütas vahepeal :P Alguses vaatasin skeeme, siis tegelesin enda hobusega vahelduseks. Läksime väliplatsile jalutama, tegin klikkerit. Püherdas ka lumes :D Peatus-traav üleminekutega läks nii hoogu, et pidi küünlas mulle otsa hüppama :P Kuna võistlused olid, ei hakanud teda igaks juhuks lahti laskma. Nii ta siis hüpleski mul nööri otsas :P Kuna ta nii energiline oli, võtsin fliisteki alt ära, nüüd käib õues ainult kilekaga. Ehk jahtub veidi maha. Pärast käisime Saalega Hesburgeris ja passisime võistlusi edasi :P

Urrrrr! Assegai muudkui kiusas poni :P Trumm üritas talle viisakalt äsada aga see suurt täkupoissi küll ei heidutanud :D

Pühapäeval sain ta platsile lahti lasta. Jooksis ja jooksis ja jooksis ja jooksis. Sai ennast välja joosta :) Ehmatasin ka teda pulli viluks ja sain peaaegu kapjadega, igasugu hüppeid tegi :D Siis harjutasin klikkeriga pea alla panemist. Kuna koertevõistlused said läbi, läksin maneeži ka. Jalutasin hästi pikalt taga ääres, et ta seal rahulikuks muutuks.

Esmaspäeval jalutasime jälle palju maneežis. Lasin ka kordel aeglaselt sörkida. Kõik ikka nii, et ta võimalikult rahulik ja unine seal taga oleks. Ma lubasin endale, et enne ratsutama ei hakka, kuni ta seal rahulik on :D Proovisin ka sedelgata ohjamist, ei saanud hästi aru. Oleks võinud seina ääres proovida aga kuna korde läks karvaseks, siis lõpetasin ära :P Lõpus poni püherdas maneežis, nii mõnus :) Talle nii meeldis. Ei mäletagi, kunas ta viimati liivas püherdada sai :)

Teisipäeval mõtlesin ratsahobusetreeningut teha. Panin valjad, sedelga ja külgratsmed. Alguses jälle jalutasin, siis lasin tal hästi aeglaselt ja lõdvestunult sörkida. Aga mingi hetk ta ikka üllatas mind ja hüppas oma rahulikkusest välja :D Siis jälle rahustasin... Külgratsmetega jooksis nagu ikka ehk ta tavaliselt ei reageeri abivahenditele kordel nii nagu ma ootaks või nagu näiteks Crite reageerib. Lõpus siiski hakkas ka veidi tööle, mis oli saavutus. Õhtul olin suht pettunud, et ma jälle ei mõista oma poni ja et ta vahepeal nii veidralt käitub. Äkki lihtsalt tahan liiga palju?

Kolmapäeval oli tal au puhata :P

Neljapäeval tegin jälle sama tööd mis eelmine kord. Suht pikalt olin maneežis. Ta ikka passib silmad punnis seda tagumist ust, tee mis tahad. Tõmbub krampi vahepeal jne. Galopis ka korra hakkas raketisööstu tegema aga kerisin ta ruttu kokku, et ta teisi ei ehmataks :D Siis jälle rahustav töö. Külgratsmetega samamoodi, et muidu polnud neist tolku aga lõpus hakkas tööle, jooksis mõnusalt maadhaarava sammuga, sirutas.

Klikime!

Täna istusin üle pika aja jälle autorooli. Saan juba autot juhtida ja seega nüüdsest igapäevaselt jälle tallis käia, nii tore :) Käisin kohe alguses tiiru teises tallis, rääkisin veits juttu ja kiikasin teisele korrusele - päris lahe. Kuna õues oli suht sula ja pinnas ligane, siis läksime poniga maneeži jalutama. Tegin klikkertreeningut ja võin nüüd öelda, et ta saab klikist aru küll. See on hea, et meil välja tuleb, ehk saab siis huvitavate trikkideni ka kunagi :D Seekord jalutasin käe kõrval, tegin natsa peatusi. Uue asjana õpetasin pea alla panemist. Tegime seda sammus ja käekõrval traavis. Täitsa sai aru :) Ainult mingi konkreetsem märguanne tuleks juurde pookida. Kui ta selle rahulikus olekus täitsa selgeks saab, siis on ehk võimalus seda närvilises olukorras rahustava harjutusena kasutada. Lisaks peaks aitama ratsutamisel ette-alla suunda näidata. Peatusi pean järgmine kord kindlasti viimistlema, sest need pole üldse sellised nagu ma tahaks. Küllap selle pärast, et ta liikuda tahab. Klikkeri kasutamisel on hea vaadata, kuidas hobune tahab kaasa töötada, kuidas ta hea meelega pakub harjutusi ja on püüdlik. Te võite ise ette kujutada, millise motivatsiooni tekitab toit eestlasele :D Klikk kindlustab selle, et kiituse saab täpselt ajastada ning hobune ei nori niisama toitu. Ise tuleb muidugi jube tähelepanelik olla, et õiget hetke maha ei magaks. Olin pannud päitsete külge ka ratsmed ning proovisin tutvustada talle ka esimesi samme ette valmistamaks ilma sedelgata ohjamist. Erinevate asjaolude kokkulangemisel (seinaäärt polnud võimalik kasutada, piitsakest polnud kaasas) ei tulnud sellest küll midagi välja, kuid sellest pole midagi. Siis ootasin, kuni Saale Lunastuse maha jalutas ja tulime tulema.

Suhkur!

Kuna ma siin viimased korrad kõik üles kirjutanud olen, siis jätkan. Täna käisin ka tallis. Kui sinna jõudsin, oli poni veel õues. Siis lobisesin teises tallis pikalt, neil olid talgud olnud. Siis lobisesin veel vanas tallis kuni jõudiski kätte aeg, kui tallimees hobused sisse lasi. Ei pidanudki ise tooma minema. Tekid olid ilusti omal kohal, nõelusin alumisele selle kinnituse tagasi. Puhastasin poni ja läksime platsile. Joosta endiselt ei tahtnud. Tegime klikkertreeninut jälle. Seekord läks jälle paremini. Eks oma osa on ka sellel, et seekord jäi vaid 1 päev vahele. Kui iga päev teha saaks, oleks tulemused veel paremad. Igatahes tegin jälle neid lihtsaid asju: edasiliikumine, peatumine, taandamine, esi- ja tagaotsapöörded. Natuke proovisin ka pea madalamale viimist. Paistab, et klikist saab ta aru küll. Aga püüan endiselt seda veel kinnistada. Oli aktiivne, õnneks mitte nii ärevil kui eelmine kord.
Trummil on karv ka tunduvalt õhemaks läinud selle suure karvaajamisega. Oli ka aeg :) Meenutab juba õhemat suvekarva, nii nunnu!
Lisaks avastasin, et uus traavel oli Socker Bitten/Sockerbitten ehk Suhkur. Nii sai teda vähemalt vanasti Saue mõisatallis kutsutud. Kunagi 2004a esimesel poolel oli ta seal, alles hipust tulnud ja ei teadnud ratsahobuse elust suurt midagi. Nii tore oli tuttavat hobust kohata :)

Selline oli ta Sauel 2004a juunis.

Õhtul passisin youtube'ist klikkertreeningu videoid ja sain palju uusi mõtteid. Ei suuda järgmist nädalavahetust ära oodata, et proovida saaks ;)

Niisama

Eile, 6.märtsil, käisime emaga jälle poni vaatamas. Alumine tekk oli päris hullusti ära vajunud, üks kinnitus on katki. Lisaks on see nii pagana karvane, et mul on vist lihtsam see üldse minema visata kui soojaks läheb, kui et seda järgmiseks talveks karvadest puhtaks kraapima hakata :D Eks vaatab. Kuna hämaraks hakkas minema, läksin kohe platsile. Ka seekord lasin lahti, kuid ei jooksnud. Arvatavasti sellep, et teisi polnud õues. Paar hädist kiiremat sammu tegi ainult :D Käekõrval töö siiski nii hästi ei läinud, kui olin oodanud. Ta oli millegipärast nii pinges ja ärevil. Oma pea olematu kaerakoguse ja igapäevase õueskäimise kõrval võiks ta eestlaslikult uimarotilikum olla, nagu vanasti. Lõpupoole saime siiski ka esi- ja tagaotsapöördeid proovida lisaks tavalistele hajutustele. Tegin jälle kõike klikkeriga, aga kas ta klikist niimoodi aru ka saab, nagu oleks vaja, selles pole ma veel kindel. Mulle tundub nagu kliki kinnitamiseks mõeldud maiustused segaksid. Nagu ta kipuks norima ja kogu aktiivsus olekski tingitud söögist. (noh, õige eestlane ainult söögi pärast liigutabki end, aga.. :D) Igatahes seda tuleb veel katsetada, et selgusele jõuda. Siis tagasi talli ja puhastama. Üle pika aja proovisin ka kapju teha aga valus oli, Anni tegi ära. Siis boksi, tekid selga ja koju.
Lisaks veel seda, et Trummil on väike kõht alla tulnud :D Eks pealtpoolt ole lihaseid ka kadunud ja siis jätab sellise nats äravajunud mulje :D Nagu treenimata hobustel ikka. Eriti võrreldes sellega, missugune atleet ta vahepeal oli.

Energiaülejäägid

Täna käisime emaga jälle poni vaatamas. Avastasin, et nad nüüd teises koplis(juttude järgi vist juba mitu nädalat aga mina ei teadnudki..). Igatahes tõin ta siis talli(saime särtsu ka :D) ja lasin boksi heina sööma. Siis võtsin tekid ära (ma polnud kuu aega sinna alla näinud) ja nentisin, et karvaajamine on täies hoos! Alumine tekk oli suht mõlemalt poolt karvakihi all :P Puhastasin teda nii palju kui sain, päris palju karvu tuli ära(oleks tulnud rohkemgi). Siis jätsime ta sööma ja käisime tiiru teises tallis. Vaatasime palju ehitatud oli ja siis rääkisin Saalega juttu. Ta parasjagu kordetas Canariat. Lobisesime päris tükk aega, siis jälle Trummi juurde. Läksin temaga käe kõrval õue platsile. Seal lasin ta lahti. Alguses oli uimane nagu eelmine kord aga siis tuli elu sisse. Passis teisi teistes koplites ja hakkas täiega ringi jooksma. Tegi igasuguseid õhkuhüppeid ja lõi tagant ülesse. Jooksis nii nunnult, täpselt nagu väike arab. Pea püsti, saba nagu lipuvarras üleval ja lendas mööda platsi. Lahe oli vaadata :) Kahjuks sai just siis aku tühjaks... Nii ilusaid pilte oleks saanud. Kui ta oma jooksmised ära jooksnud oli, tegin natuke käekõrval tööd. Tutvustasin talle klikkertreeningut, püüdsin klikki kinnistada. Läbi lihtsate asjade nagu edasiliikumine, peatused, taandamine. Lõpuks talli, korra veel harjaga üle, tekid selga ja koju.

Tervise kohta nii palju, et trükin endiselt ühe käega, kuid asi edeneb. Kätt saab iga päevaga natuke rohkem liigutada. Loodan kevadvaheajal juba autorooli jõuda, siis saaks rohkem tallis käia. Võistlemisest nii palju, et Kiviloo Kevadele ei riski vast minna, kuid äkki siis mai alguses Perilasse hoopis. Hobuse arvamust ma pole veel kuulnud, kuid loodan aprillis sadulasse jõuda.