Varjualused vol 1

Hobuseid päevast päeva jälgides tekib ikka palju mõtteid. Panen siis osa neist kirja.

Talvine ja suvine varjualune täidavad erinevat eesmärki. Öeldakse, et varjualune annab loomale võimaluse varjuda. Aga mille eest? Ekslikult arvatakse, et põhiliselt vihma eest. Üldiselt hobuseid sademed ei sega. Eks erandeid ole muidugi. Aga eelkõige proovivad nad talvel varjuda tugeva tuule eest, eriti kui on korraga sadu+tuul. Ja siis eelistavad nad looduslikku varjumisvõimalust, otsides tuulevaikset kohta näiteks metsa ääres. Tuul enamasti muudab hobused erksaks ja kui varjualune veidigi koliseb, võib see neid sealt eemale peletada. Samas kui hoone on väga kindel ja avar ja nad on sellega harjunud või on sinna heina pandud, siis see meelitab neid sinna ka halva ilmaga. See on üks põhjuseid, miks osad kurdavad, et hobused tormiga keset karjamaad seisavad mitte varju all. Samas teised jällegi ütlevad, et nende hobused kenasti varju all. Oleneb väga hobusest ja hoonest. Kui hobustel on suurem ala kasutada antud, siis nad on väga nutikad looduslikke häid paiku ära kasutama. Seega tasub hobuste ala planeerides jälgida, kas neil on võimalik peamiste talviste tuulte eest varjuda, vajadusel võiks kaaluda söötmiskoha juurde tuuletõkkeseina ehitamist. Teine aspekt on pikali heitmise võimalus. Kui hobused saavad valida, siis teevad nad seda eelistatult õues lageda peal, näiteks kui heinarullist osa on maha tallutud, siis rulli ümber meeldib pikutada. Selle ainuke häda on, et see pesa toimib ainult nii kaua kuni saab märjaks. Ehk siis minu silmis on talvist varjualust vaja peamiselt selleks, et allapanu kuiv püsiks, et saaks katuse alla teha koheva kuiva pesa. Selline varjualune peab kindlasti olema avar ja ilma nurka surumise võimaluseta, sest muidu aramad hobused ei julge sisse minna, veel vähem pikali visata. Oluline on ka varjualuse suurus ja asukoht. Mida suurem, seda parem, sisuliselt vajab hobune pikali heitmiseks ju boksi suurust ala, suurele karjale kindlasti 3x6m uberikust ei piisa. Asukoha poolest paigutaks mina talvise varjualuse põhisöötmisala juurde, siis nad saavad rahulikult puhata ja süüa vaheldumisi. Eriti oluline on see varssade jaoks, kes palju pikutavad ja hea meelega teevad seda siis kui emad söövad. Kui varjualune on teises karjamaa otsas, siis üksinda hobune karjast ära puhkama kindlasti ei lähe. Kui lähevad kambakesi, siis kõik ei mahu ja teised lihtsalt passivad varjualuse ees. Kui bossidel isu täis, siis minnakse kambakesi jälle sööma ja aramad üksinda maha ei jää. Seega mina ei julgeks soovitada lahendust, et hobuse liikumisulatuse suurendamiseks varjualune kuhugi kaugele rajakopli teise otsa planeerida. Paari hobuse puhul võib see veel toimida aga suure karjaga vaevalt. 

Suvel kasutavad hobused varjualust eelkõige putukate eest põgenemiseks. Seega peab suvine varjualune olema võimalikult pime, st avatud uksepinda minimaalselt, näiteks kardinad ette riputatud. Kuna kuumus ja putukad väsitavad hobuseid palju, siis on nad üksteise suhtes leplikumad ja neid mahub rohkem kitsastesse oludesse. Allapanu pole suvises varjualuses vajalik, pigem saavad hobused kasu maapinna jahedusest. Põhk võib olla kutsuv hädade tegemiseks ja lisaks kasvukoht kärbestele. Seega võib toimida variant, kus talvine varjualune suveks puhtaks roogitakse ja kardinad ette riputatakse. Mina unistan eraldi varjualustest, suvisel võiks olla nt liivapõhi. 

Ma ei suuda veel ära otsustada, millist varjualust ja kuhu esimese hooga ehitama hakata. Talvel oli ajutine autotelk, mis toimis väga hästi. Isegi üle ootuste hästi, hobustele meeldib, pidevalt olid kahe-kolmekesi sees pikali. Isegi hea meel, et eelmisel aastal polnud aega varjualust ehitada, sest ilmselt oleks selle valesse kohta teinud. Tahaks veel katsetada, et kus hobustele olla meeldib, et siis nende eelistuste järgi asukoht valida. Seega sai nüüd juurde võetud lohistatav puidust varjualune, katsetame siis sellise ka ära. Küll need hütid kasutust leiavad isegi kui tuleb üks hetk suur statsionaarne palee neile :D

Kodune hobusepidamine

...on olnud tõeline rõõm! Pole huvitavamat vaadet aknast kui hobusekari oma tegemistega. Ootan juba, et kari suureneks, kuigi sitta tuleb rohkem, siis söötmine-jootmine lihtsustavad. Saaks teha kaks eri karja. Üldse on plaane palju ja ootusärevus õhus. 

Alguses olid hobused öösiti tallis, et nad kohaneks ja et tall nende jaoks kodune tunduks. Siis on lahti saades lootus, et jooksevad talli juurde ning talli tuues ei teki sellist ärevust. Lahti nad pole seni saanud. Siis jäid vaikselt ööseks ka õue ja kui uus hobune tuli, olid kaks tükki tallis ja kaks õues. Selle tingis juba see, et mul on praegu vaid kolm boksi, kuid selline eraldamine on hea hobuste distsipliinile ja maailmatunnetusele - kõik ei keerle vaid ühe karja ümber. Uue poni tulekuga sai igaks juhuks kolmas liin linti ka pandud kuna ta võib olla vähem austavam karjuse suhtes. Seni pole õnneks näidanud märke, et tahaks kuskilt läbi minna. 

Praegu elavad kõik õues ja vahel toon kehva ilmaga talli kuivama. Optimaalne on kuskil 3-4 tundi tallis olla, selle ajaga kuivavad-puhkavad ära ja kauem ühe koha peal puuris kinni seista tundub liialdamisena. Mõnele erksamale hingele tundub seegi vahel liig, kuid natuke on vaja tallis seismist ka õppida. Mõnikord, kui mulle tundub ilm kehv aga neile mitte, siis vaadatakse küll sellise näoga, et miks? Vabandan ja luban järgmine kord vähem sekkuda. Pigem on vanemad hobused need, kes võtavad tallis passimisest maksimumi, kuid ka neil on oma arvamus. 

Õues on neil automaatjootja ja mingi veevedamisega ei pea ma tegelema. Trass on soojendusega ja toimib iga ilmaga. Tallis samuti soojendusega jootjad, sest tegu on külmtalliga ja seda sihilikult. Soe tall ja hea õhk lihtsalt ei käi kokku. Meil laed kõrged ja seinad lasevad ka õhku läbi. 

Uut siledat tallipõrandat soovitan ka kõigile, hea roklaga sõita. Ja põrandat pühkida. Betoon tundub väga praktiline ja kui allapanuga ei koonerda, siis pole ka hobustel kõva. 

Õues on heinarull ees ja hobused saavad koguaeg süüa. Kui alguses oli rull üleni võrgus, siis nüüd olen ühe külje lahti jätnud. Praktika näitab, et see on liiga "dieetsilmaga" võrk minu spordikate jaoks :D Vahepeal sai olude sunnil üks rull lahtiselt ka pandud aga mu hobused osutusid väga viisakateks sööjateks, kes kõike niisama maha ei tallu vaid ikka järjest ära söövad. Hein on ka suures enamuses ilus olnud.

Koplis mul varjualust veel pole aga on selline mõnus tuulevaikne sopp nõlvade-puude varjus. Ja neile meeldib seal haralise männi all seista. Kaks hobust on koguaeg tekkidega ja teistele olen vahel kehvema ilmaga pannud. 

Kuna praegu aega ja võimalust on, siis olen individuaalset lisasöötmist teinud. Eelkõige mineraali söötmiseks aga kasutanud ka võimalust märasid paaritushooajaks ette valmistada ja niisama poputada (loe: raha tuulde loopida :)). Aga karja suurenedes see ilmselt nii lihtne pole ja tegelikult mulle ei meeldi karja keskel plännidega joosta, sest see tekitab hobustes agressiivsust üksteise vastu ja käitumishäireid. Tallis käivaid hobuseid saab boksis ühekaupa sööta aga teiste puhul katsetaks varianti, kus neil kõigil on ühesugune "lisasööt" kokku segatud ja see siis niimoodi laiali jaotada, et igaüks oma mõned suutäied kätte saab ja pole muret kui ringmängu teevad. 

Pikakarvalise hobuse karvahooldus vol 2

Vahepeal on toimunud kaks olulist sündmust. Esiteks sai uuritud poni vereproov ja kinnitust algav PPID. Tulemus oli üle normi, kuid mitte midagi ekstreemset. Seega ma veel vaagin võimalusi ja kohe ravi ei alusta. Täpsemalt sellest haigusest eraldi postituses. 

Teiseks sai suure soojaga ära pügatud ka ülejäänud poni (kõhualune, jalad, põsed). Uskumatu, milline kena sale poiss sealt välja tuli. Lummav vaadata kohe seda siresäärt. Ja ma ei tea, kas asi ainult kevades, aga poni on palju krapsakam. Kuni selleni välja, et enam ta ei ole igas situatsioonis karja peksukott nagu tavaliselt, vaid tema sööki teised ei näpi ja oskab ise ka teistele hambad tagumikku lüüa. Väga üllatav vaatepilt. Eks aeg annab arutust, kuid tema enesetunne on küll paljulubavalt parem ilma vammuseta! Sellisel juhul tuleb juba sügisel uuesti pügamisega alustada, enne kui karv käest ära läheb. 

Seekord paluti mul enne pügamist poni pesta ja tundsin üle pika aja puudust korralikust pesuboksist sooja veega. Kuna karv oli 5-10 cm pikk, siis oli paras väljakutse see nahani märjaks ja šampooniseks saada. Pesemise ja pesujärgse kammimisega tuli juba pea pool karvast maha. Seetõttu kindlasti soovitaksin seda. Lisaks oli näha karva- ja nahahoolduse efekt. Pesta kindlasti kloorheksidiini sisaldava šampooniga. Järgmisel hommikul tegin klippijale kääridega eeltööd. Lõikasin pikematest kohtades umbes pool karvast kääridega maha, et oleks lihtsam masinaga nahani pääseda. Väga pikk oli see karv ikka, peale vaadates ei saanud arugi. 

Hobusetekkide parandamisest

Tegelen hobikorras hobusetekkide parandamisega. Mulle meeldib käsitöö aga ma ei viitsi toota riiulitele mingeid mõttetuid iluasju. Niisiis sobib mulle selline praktiline parandamine. Viimastel aastatel on mu käest läbi käinud kümneid tekke ja ikka veel pole kõrini :D Enamasti parandan sõbranna suure hobusekarja omi, nüüd on juba ka mõned tuttavad kliendid tekkinud. Lisaks olen kogunud ribadeks tõmmatud tekke, mis muidu prügikasti rändaks. See ei ole mu jaoks mingi äri, sest edasi ma neid ei müü ja taaskasutusse võtmine on pigem maailma päästmise projekt. Parandamisele kulunud aega ma parem ei hakka töötundidesse ümber arvutama.

Mõned tekid on juba toodetud disainivigadega ja neid tuleb kohe kasutamise alguses ümber teha. Või lihtsalt kaelaauk väiksemaks teha. Mõned tekid saavad kõva vatti ja enamasti on mõistlik need parandada. Mida varem jaole saada, seda lihtsam. Kui augud liiga suureks lasta, siis võib vatiin kahjustada saada ja siis juba ajakulukam parandamine. 

Oluline on kõik kihid eraldi kokku õmmelda. Tekkide veekindlust ei mõjuta eriti see, et on tehtud õmblused ja on nõelaaugud. Õmbluste teipimine on ka täiesti teisejärguline. Oluline on, et kihid hoiaksid üksteisest eemale. Sama põhimõte nagu telgi puhul - kui magad vihmaga vastu seina, saab magamiskott märjaks. Samuti on heaks näiteks rõngastega kaelaosa kinnitused, mis on õmmeldud teki peale - hakkavad läbi laskma ja tasub lahti harutada. Väikeste aukude korral olen kasutanud ka paiga liimimist. Aga väikesed täkked ei lase isegi parandamata jätmisel eriti vett läbi niiet alati pole mõistlik neile aega raisata. Pealiskihi aukude puhul jälgin, et vesi ei langeks pikkade õmbluste vahele ehk kui panen servad üksteise peale, siis ülesse poole jääv osa läheb pealepoole.  

Voodri kokkuõmblemise kvaliteet ja töövõtted sõltuvad suuresti töö tellija taluvuslävest. Saab taastada siidise voodri peitu jäävate õmblustega aga saab ka lihtsalt servad kokku lasta nii, et mitte kõige kenam õmblus jääb hobuse poole. Esimesel juhul on töömaht ja ajakulu mitu korda suuremad. Kui tekk on niikuinii pesemata ja mitte enam uus, siis käib see teine variant ka väga hästi. Vooder on nii pehmest materjalist, et kui õmblus strateegilisse kohta ei jää, siis hobust hõõruma ei hakka. 

Kuidas õmmelda kõik kihid eraldi? Mida suurem auk, seda lihtsam masinaga ligi pääseda :) Mina õmblen nii palju kui saab masinaga ja lõpu käsitsi. Väiksed augud ja väga paksud õmblused ainult käsitsi. All servas võib muidugi kihid kokku ka lasta, seal pole enam vahet. Kõige olulisem on funktsionaalsus, seega ilupisteid teen järjest vähem. Keegi ei oska neid mudakihi all näha ega väärtustada. Õmblen seda, mis segab kasutamist. Uuemad tekid teen korralikumalt. 

Mis teha, kui tekk on otse koplist tulnud? Leida mõni selline hull nagu mina xD Loomulikult eelistan pestud tekke aga õmblen tavaliselt haisvaid käkke. Olen õmmelnud ka sõna otseses mõttes läbi sita. Eks siin oleneb inimesest, et kellele tasub vastu tulla. Vahel mõtlen, et ega mu teenus kallis pole aga mulle tuletati meelde, et ega keegi teine ei võta kastide kaupa pesemata tekke, ei tule talli kohapeale neid õmblema, iga kiht hoolikalt eraldi... Seni kuni pealmine kiht on veekindel, on odavam parandada kui uus osta. 

Pikakarvalise hobuse karvahooldus

 See on midagi, millega ma sel talvel silmitsi seisin aga mille kohta keegi eriti midagi rääkida ei osanud. Teatakse ekstreemselt pika ja halvas olukorras karva kohta nagu cushinguga hobustel aga lihtsalt pikk karv pole mingit tähelepanu saanud. 

Sellised hobused elavad tavaliselt õues ja nende harjamisega ei tegeleta. Oma ponil aga nägin vajadust sekkumiseks, sest kuigi ta sai hakkama, siis ei tundunud tal mugav olevat. Pika karva häda oli selles, et see ei kuivanud pärast vihma mõistliku aja jooksul ära ja kuigi märg oli vaid välimine kiht, siis karvastik oli ikkagi niiske ja sellest tulenevalt krussis mitte kohev. Teiseks tekkisid pusad sügavamale karva sisse ja need ei tulnud tavalise harjamisega välja või polnud neid üldse nähagi. Kolmandaks leidsid selle vammuse all elukoha täid (pole aimugi, kust tulid, sest teistel hobustel polnud), nende tõrje on küll lihtne ja efektiivne, kuid esinemine viitab siiski nõrgenenud immuunsusele ja naha vastupanuvõime vähenemisele. 

Pika karva kuivatamiseks ei piisanud hobuse ööseks talli toomiseks, vaid tuli ka hingav tekikombo selga panna. Kahtlustasin, et ainult fliisiga ei juhtu midagi, sest nii paksu karvaga (isolatsioonikiht) ei teki piisavalt soojust, mis niiskuse väljapoole sunniks, seega panin fliisi peale veel õhukese talliteki. Nii kuivas kenasti hommikuks ära ja karv polnud enam krussis. 

Pika karva harjamiseks tavalised hobuseharjad ei sobi, sest nad kammivad vaid pealmist kihti. Parim on inimeste juukseharja meenutav sabalakahari, millel pikad tugevad piid. Sellega saab ka sügavamal asuvad pusad lahti. Töömaht pika karva läbi kammimiseks on korralik ja võtab karvavahetuse perioodil ekstra kaua aega. 

Mina otsustasin ponil kere ja kaela ära pügada, nii et jalad ja kõhualune jäid karvaseks (paljaks vaid reaalselt tekialune osa). Kuna poni on varasemalt korduvalt pügatud olnud ja harjunud tekiga olema, siis tuli see otsus üsna lihtsalt. Kuigi talle endale tegelikult ei meeldi tekiga olla, sest siis ei saa sügada/püherdada nii nagu mõnus oleks. Kuna kontrast pügatu ja pika karva vahel on suur, siis näeb natuke koomiline välja :D aga see meid ei sega kuna trennis ei käi. 

Kahtlustan ka algavat PPID, kuid plaan on vereproov võtta ja vaadata, mis see näitab. Seni saan teda proovida aidata muude võtetega, igapäevane ravi peaks ikkagi viimaseks variandiks jääma. Pikk karv on tal alati olnud, ainult selle järgi ei saa midagi diagnoosida. 

2021 kokkuvõte

 Aasta algas toredate lumiste metsajalutustega koos Trummiga. Kevadel sai isegi hobuse seljast vibu laskmine ära proovitud. Sellega aga ponu liigutamine lõppes ja ta rasvus koplis edasi. Aga hea et niigi läks, olid ilusad hetked. 

Lotoga ikka midagi natuke üritasin teha ja õnnestus temaga ka piirkondlikul ülevaatusel käia. Näitas, et kui vaja, siis oskab viks ja viisakas olla küll. Kohati isegi üllatuslik stabiilsus ja loodan, et see kahekordne maneežitallis käimise kogemus oli kasuks. Muidu on ta tavaline vabapidamisel kasvanud tuulepeast noorhobune. 

Värkimistega läksin vahepeal kuidagi hoogu ja isegi 9 hobust järjest oli tehtav. Tore hobi aga suuremas mahus teha vist ei tahaks. 

Ostsin ühe suure sporthobuse mära juurde, kuid olen teda pärast seda ainult kolm korda näinud umbes. Eks tutvun edaspidi kodus ja oma hallid pean ka uuesti meelde tuletama, sest neidki pole viimaste kuude jooksul tihemini näinud. 

Hobuseid pärast augustit eriti ei külastanud, sest tekkis võimalus oma elu unistus teoks teha ja maale kolida. Ehitustööd võtsid arvatust palju kauem aega, sest vana ümber tehes tuleb ikka üllatusi omajagu. Aga kõik on tehtav ja positiivseid üllatusi on ka olnud ning õnne. Asjad on edenenud nii tohutu kiirusega, et lausa raske on uskuda, mis kõik mul juba olemas on! Ja plaanid edasi on samuti suured: väiksest lemmikhobuste pidamisest võiks mõne aastaga saada hobusekasvandus ja üüritall. Aga seda vaatame uuesti järgmistes kokkuvõtetes. 

Kuu viimasel päeval sai uskumatu teoks - HOBUSED ON KODUS! Kolm nunnukat mõnulevad rahulikult boksides, näksivad ja tukuvad. Loodan, et on rahul oma pehmete pesadega ja puhkavad natuke õueelust, et pärast paarinädalast tall-koppel režiimi taas loomuomasemasse keskkonda kolida. 

Veel tähelepanekuid maaelust

 * Kui tundub, et väike töö aga liiga tüütu käsitsi teha või võiks seda misiganes põhjusel edasi lükata, siis selle ajaga, mis kulub menetlemiseks, on juba pool tööd tehtud. Käed kohe külge panna ja asi varsti tehtud.

* Muusikaga on iga töö lõbusam. Investeeri korraliku akuga heasse raadiosse. Meil nt Metabo tööriistad ja samad akud lähevad igast asjadele, sh raadio ja prožektor.

* Väiksed detailid on olulised ja loovad tervikpildi. Nt pesin jalgvärava rohelise seebiga puhtaks, sest see oli veits samblane. Nüüd iga kord väravast läbi minnes vaatan küll on ilus :D

* Märka looduse ilu enda ümber. Vaata ringi. Naudi. Tee plaane. Unista suurelt. 

Piltide postitamise jätan Instagrami jaoks, kes tahab, vaatab sealt meie kandi ilu :)

Maale kolimisest

 Maale kolimise koha pealt tahaks öelda seda, et see sobib inimestele, kes viitsivad tööd teha ja vaeva näha. Ära koli maale kui sa tahad õhtuti kraamimise asemel telekat vaadata, kui suur hulk tööd mõjub sulle demotiveerivalt, kui sul pole sääste mida investeerida, kui ootad et keegi teine su eest töö ära teeks, kui koristamine sulle ei meeldi, kui kavatsed oma plaanid teoks teha "kunagi paari aasta pärast" mitte kohe alustades. Kui sulle meeldib ratsi teha, kõik poolikuks jätta, ainult odavaid lahendusi kasutada, siis jäädki virelema ja koleda ümbruse osas silmi kinni pigistama. Samas ma saan aru, et tööd on nii palju, et kõike korraga lihtsalt ei jõua. Asjade sorteerimine, süstematiseerimine, ilusti ära panemine ja õhtu lõppedes tööala piinlikult korda tegemine on muidugi kõik tasuta. Ripakile jäävatel tööriistadel on komme ära kaduda, vettida, koledaks muutuda. Kui sul on labidatööd rohkem kui üheks päevaks, siis rendi kohe mõni asjalik masin. Mõtle mitu sammu (mitu aastat!) ette. Tee iga asi korralikult. Keskendu lahenduste leidmisele mitte vastupidi. 

Me oleme igatahes väga rahul ja töötame õhinaga. Tempo on kõva peal, et enne talve terve suure kõrvalhoonerea (ca 180 ruutu) korda saaks. Esimesed kuu aega tassisime ruume asjadest tühjaks. Sorteerisime, viisime kärutäite kaupa jäätmejaama, metalli kokkuostu. Oleks saanud rohkem asju päästa aga meil polnud neid kuskile panna ning ennast asjade orjusesse jätta ei soovinud. Küün ja kogu lakaalune oli täis vana heina. Seda oli tohutus koguses. Traktori järelhaagisetäisi oli vist 8, lisaks julgelt 20 autokärutäit. Natuke oli põhku, selle panime hoiule. Kogu heina põletasime ära. Meil on siin lugematu arv "jaanitulesid" olnud ja isegi kuni kolm lõket korraga töös. Keegi kunagi nägi kõva vaeva, et need pakid sinna üles saada. Me nägime kõvasti vaeva, et need kõik sealt jälle kätte saada :) Üks asi on pakid ümber laduda, teine asi kogu see lahtine hein ära koristada ning kolmas asi kogu see tolm ja puru kokku pühkida (üritades ise samal ajal mitte läbi lae kukkuda). Puitmaterjali varud on nii õnn kui õnnetus korraga. Saad korralikku materjali kõrvale panna aga saad ka kõvasti aega kulutada sorteerimisele ja mõttetu puidu põletamisele. Lauda osas olid veel sõimedki sees ja jäänukid torusselüpsist - oli ikka korralik piimalehmade pidamine olnud. Betoon oli nii valatud, et virtsarennid ja kalded kõik ilusti. Me lõhkusime kõik välja. Põrandaaluse pinnase kaevamine neljas ruumis. Uuesti täitmine. Mudavaba käigutee rajamine hobustele. Liiv ja kild, peno ja armatuur, kaablikõrid ja veetorud. Planeerimine. Sada asja korraga. Aeg surub peale. 

Hobuste asjadest veel nii palju, et põllu saime küntuna, lasime randaalida ja heinaseemne külvata. Üllatavalt kulukas on heinamaa rajamine ja ega seal siis kohe õiged asjad ainult kasvama ei hakka. Hobuste esimese talveaia saame kombineerida olemasolevasse võrkaeda, kust võsa maha võetud sai. Karjuselindi tõmbamine saab küll kõige lihtsam töö olema. Endisesse traktorikuuri tuleb kolm boksi. Alguses mõtlesin esimese talve pehme põrandaga vabapidamiskuuriga üle elada aga teeme ikkagi nii korralikult kui võimalik. Hobuste distsiplineerimise ja ohutuse osas õige otsus. Pigem juba igale poole korraga betoon valada. Kui midagi juhtub on eraldamise võimalust ka vaja. Hobustega tegelemisest ei oska enam unistadagi! Septembris käisin ühe korra tallis... Loto on suureks kasvanud ja Trumm on paksuks läinud. Kolmandat hobust nägin üldse esimest ja viimast korda kaks kuud tagasi xD

Tihe august

 August polnud tihe talliskäimiste poolest vaid muude tegevuste poolest, mis ei lubanud talli minna. Nimelt kolisime maale ja varsti kolivad hobused ka siia! Hobusega kodust väljas käimise poolest oli august siiski tihe. Nimelt käisin Lotoga kõigepealt maneežis hüppamist harjutamas ja 2 nädalat hiljem piirkondlikul ülevaatusel. Mis ma oskan öelda, super hästi käituv poiss! Väga palju esimesi aga tema lahendas kõik ülesanded uskumatu tasakaalukusega. Elu esimene treilerisõit tuli kohe lisaülesandega. Nimelt võtsime poole tee pealt teise noore peale ja pärast tagasitulles panime maha. Loomulikult põdesin, et kas ta suudab rahulikult seista või üritab kõik ära lõhkuda. Ärevus oli ootuspärane aga nii rahulikku ja enesekindlat reaktsiooni nagu Lotol varuks, ma ei osanud lootagi. Esimene kord panime peale kuskil 20 min. Sõitma hakkasime, siis kaamerast vaatasin, et kohe hüppab üle puu aga valis siiski seismise ja edasi seisis nagu vana hobune. Teist hobust laadima hakkasime, siis oli Loto silmis siiras rõõm, et ta polegi üksi selles raskes ülesandes :D See rahustas ta kohe maha ja seisis kenasti kuni teine noor lõpuks peale sai. Uues kohas oli väga mõistlik, boksis seisis nii nagu inimese jaoks aretatud vereline seisma peabki, kuigi oli ju pikalt vabapidamisel olnud. Lasi ennast mõõta ilma et inimesele peale tuleks. Üksi maneežis olla polnud mingi probleem. Hüppeanne pole tal just tugevaim külg aga kenasti sai aru, mis tegema peab. Seal panime peale uste vahelt ja mõlemad läksid 5 minutiga. Kui teine hobune maha läks, siis päevast väsinud Loto lihtsalt seisis ja kõõritas, muud midagi. Kahe nädala pärast kordus täpselt sama. Vahepeal ei õnnestunud mul kordagi tallis käia, Loto vedeles koplis koos oma semudega ja ma tirisin ta jälle sealt otse treilerisse (laadisime mõlemad korrad tee peal koplivärava juures). Loto käitumine oli ka suht sama. Elu teised vabahüpped olid juba natuke lihtsamad, sai natuke kõrgemaid hüpata ja vähem kobistada. Igati keskpärane tubli hobune. Arvestades tema hiljavalmivust, siis edasi saab ainult paremaks minna. Tõeliselt koostööaldis hoolimata vähesest õpetamisest. Ja seda ma väga hindan hobuste juures, mind mingi flashy tulesädemega ei meelita. Vaadata võib aga ma pean selle hobusega hakkama ka saama :D Ja ma olen ju kõigest tädiratsutaja staatusesse langenud :) 

Kadunud juuli

 Juuli kadus tõesti käest, sest selle kuuma ja parmudega ei andnud õues midagi teha. Loto on ses osas tubli, et tuleb probleemideta üksi karjast ära ja on üksi boksis, teeb käe kõrval traavi ja laseb end puhastada, värkida. Platsil töö tegemisest ta aga vaimustuses pole. Kolm korda proovimist pole küll miski, mille alusel sildistada või maha kanda aga kuna aeg on see, mida mul pole, siis teeb meele mõruks küll. Aga hobune on ju alles noor, niiet küll me saame selle asja veel toimima. Kuumus ja parmud on ka hobuse välimusest oma võtnud aga ehk ei mõjuta see liigselt üldmuljet. Tahaks teda ikkagi näidata kui vähegi asjad klapivad. Laka pean küll maha lõikama, sest kuigi ma armastan patside tegemist, siis mul pole aega neid teha ja vaevalt Lotogi paigal seismisest ja lakas susimisest vaimustub. Viisakas välimus pole ju paha ja mis sest lakast hoida. Pean veel valima milliste päitsetega näidata aga ketiga nööri otsisin juba igaks juhuks välja... Tuleb veel leida aeg ja võimalus maneežitallis harjutamas käia, sest päris ilma valmistumata näidata oleks küll halb mõte. Käe kõrval üle lattide jooksmisest ei piisa :D

Minu üllatuseks jõudis Trumm isegi supertubli olla ja lapsi õpetada kaks päeva järjest. Ning minuga ühe korraliku sammu-traavi metsaka teha. Olin juba unustanud, milline ilus õhtu see oli :)